Trükkiettevalmistus

Kujundusfailide trükiks ettevalmistuse käigus puutume kokku paljude tehnoloogiate ja nüanssidega, mille arvestamine on vältimatu saavutamaks kvaliteetset ning trükistandardile vastavat trükist. Alljärgnevalt tuleb juttu nii trükiettevalmistuse tehnoloogiast kui ka seadmetest ning tarkvarast, milleta kaasaegne trükiste tootmine oleks mõeldamatu.

PIKSEL- JA VEKTORGRAAFIKALE ESITATAVAD NÕUDMISED TRÜKKIMISEL

Arvutigraafikas ja trükiste digitaalses ettevalmistuses puutume kokku kahe erineva graafikatüübi: vektor- ja pikselgraafikaga. Pikselgraafikat on teinekord ekslikult nimetatud ka rastergraafikaks, kuid see ei ole päris täpne, sest digitaalse kujutise rastreerimine toimub alles trükiettevalmistuse kõige viimases etapis värvilahutuse käigus RIP’is (Raster Image Processor). Kuigi arvutimonitoril me näeme mõlemat graafikatüüpi pikselgraafika kujul, siis digitaalse kujutise ülesehitus ja genereerimise viis erineb teineteisest oluliselt ja on mõeldud kandma erinevat infot.

Pikselgraafika

Digitaalne kujutis pikelgraafikas luuakse digitaalselt kõige väiksema ehituskivi, piksli põhjalt lähtudes. Pikslikogumid, millest kujutis koosneb, omavad kindlat mõõtu, tihedust ja bitisügavust. Pikselgraafika olulisemad kvaliteedinäitajad on pikslitihedus ehk resolutsioon pinnaühiku suhtes (DPI või PPI – dot per inch, pixel per inch, kasutatakse ka meetermõõdustikku per cm) ja bitisügavus (värvuste hulk).

Resolutsioon ja rastritihedus

Resolutsioon on pikslitihedus pinnaühiku suhtes, ning üldjuhul väljendatakse seda punkti tolli kohta (DPI). Trükkimiseks kõlbliku foto ettevalmistamiseks ning optimaalse resolutsiooni määramiseks peab meil olema teada materjali/paberi võimekus värvi vastu võtta ehk millise rastritihedusega on võimalik trükkida. Paberi võimekust mõõdetakse joont tolli kohta (LPI – line per inch). Sellest sõltub otseselt, millise pikslitihedusega fotot on meil vaja. Optimaalse resolutsiooni väljaarvutamiseks on meil kasutada lihtne valem: rastritihedus x 2 = resolutsioon. Seega, kui ajalehepaberi võimekus on 95-115 joont tolli kohta, siis lihtne arvutus annab pildi resolutsiooniks 190-230 DPI’d. Alljärgnevalt on ära toodud tabel, kus vastavalt paberile saame üldjoontes teada sobilikud fotomaterjali resolutsioonid.

  • Ajalehepaber – 95-115 LPI = 190-230 DPI
  • Ajakirjapaber – 130 LPI = 260 DPI
  • Katmata poognaofsetpaber – 135-150 LPI = 270-300 DPI
  • Kaetud poognaofsetpaber – 150-175 LPI = 300-350 DPI
  • Mitmekordselt kaetud paber (valupaber) – 200 LPI = 400 DPI

Värviruumide erinevuse arvestamise kõrval on oluline ka foto resolutsiooni hindamine ja vajadusel parandamine. Pikselgraafika on resolutsioonist sõltuv graafikatüüp ehk kui me tõstame või langetame pildi resolutsiooni, annab see tulemuseks kvaliteedikao. Teoreetiliselt on võimalik jätta piisava (vajalikust suurema) resolutsiooniga pilt ettevalmistuse käigus muutmata, kuid siis viiakse kujutise resolutsioon alla (downsample) kas PDF’i genereerimise käigus või hiljem RIP’is ning tehakse paberile vastavaks. Selline lähenemine võib tekitada detailide kadu, sest piksleid võetakse ära korraga suurel hulgal. Sobilik oleks fotode resolutsiooni ise fototöötlusprogrammis vähendada. Photoshopi pikslite ümberarvutamisel algoritmist lähtuvalt loetakse õigeks vähendamise sammuks 5-7%. Sama nõue kehtib ka piltide resolutsiooni tõstmise kohta. Kuigi piksliinformatsiooni ei ole kuskilt juurde tulemas, on võimalik astmelise resolutsiooni suurendamisega pilti ca 30% muuta nii et kvaliteedikadu silma ei hakka.

Bitisügavus

Igal pool, kus meil on tegemist digitaalse kujutisega, puutume kokku arvutiarhitektuurist sõltuva bitisügavusega. Arvuti väikseimat infohulka nimetatakse bitiks ning igal bitil on 2 väärtust. Bitte grupeeritakse kaheksa kaupa, mis moodustab baidi. Baidil on 2 astmel 8 ehk 256 erinevat väärtust. Sisuliselt on 256 väärtust heleduseastmed, mida arvuti on võimeline edastama kanali kohta. Kanali all peame silmas värvitooni, mida videokaart ja monitor on võimeline esitama maksimaalse küllastuseastmelt kuni minimaalse heleduseastmeni. Kuigi inimsilm on võimeline eristama ca 5000 heleduseastet, siis arvutiarhitektuuri ja sellel põhineva PostScript keele piirang näitab inimaju võimekust kohaneda ja hakkama saada ka nii piiratud infohulgaga. Pikselgraafika plussideks tuleb lugeda head võimekust edasi anda sujuvaid värviüleminekuid, sest iga piksel omab individuaalset värviinfot. Samuti on pikselgraafika plussiks selle kerge printimine, kuna PostScript keelel põhinevate printerite jaoks on digitaalne kujutis kergesti „söödavaks“ tehtud. Suurimad miinused tulenevad resolutsioonist sõltumisest ning võrreldes vektorgraafikaga oluliselt keerulisemast ehitusest.

Vektorgraafika

Vektorgraafika, nagu nimigi ütleb, koosneb vektoritest ehk joontest, millest omakorda tekitatakse pinnad. Vektorgraafika leiab kasutust objektidel kus on tegemist lihtsate selgepiiriliste pindadega, näiteks logod, illustratsioonid, tüpograafilised elemendid, joonised jne. Suurim erinevus pikselgraafikast seisneb objektide konstrueerimises: kui pikselgraafika vajab sujuva ringjoone formeerimiseks suurt hulka piksleid, siis vektorgraafikas on tarvis määrata vaid keskpunkt ja ringjoone kujutamiseks piisab vaid neljast ankrupunktist (vt joonis 3). Ankrupunktide vahele tekkinud kõverjooni nimetatakse ka Bezieri kõverateks (vektorite arvutamise meetod). Samuti kui rastergraafikas on tarvis tekitada sirgjoon, luuakse see joon täpselt joone pikkuseks vajalikest pikslitest, vektorgraafikas aga piisab sellest, kui me teame joone algus- ja lõppkoordinaate–joon tekitatakse nende vahele. Sellest tulenevalt on tavaliselt vektorgraafikat kandev fail mahult väiksem kui sama kujutist kandev fail pikselgraafikas. Teine oluline erinevus pikselgraafikast on selle resolutsioonist sõltumatus. Vektorgraafilist objekti võime lõpmatuseni suurendada või vähendada, ilma et meil tekiksid kvaliteedikaod –- vektorite koordinaadid arvutatakse kogu aeg ümber. Teoreetiliselt on võimalik fotorealistlikku kujutist saavutada ka vektorgraafikas, kuid mida detailsemaks kujutised muutuvad, seda rohkem ankrupunkte ja vektoreid selle kirjeldamiseks vaja läheb. Ühel hetkel, peale selle et failimaht kasvab oluliselt suuremaks, tekib suuri probleeme mahuka kujutise trükkimisel. Kuna digitaalsed kujutised väljundseadmesse saatmisel rastreeritakse, siis keeruka vektorgraafika rastreerimisel on vead hõlpsad tekkima. Soovitus on selle vältimiseks trükiettevalmistuse käigus keerulised objektid pildiks muuta (rasterize). Eriti puudutab see Adobe Illustratoris ja Corelis võimaldatud rasterefekte (3D, läbipaistvus vms). Erinevalt pikselgraafikast on digitaalset kujutist vektorgraafikas lihtne muuta ja see on resolutsioonist sõltumatu, mis annab teatud eelise, kuid miinuseks on reaalne võimetus fotorealistlikku muljet luua.

Kui pikselgraafika kvaliteedikriteeriumideks trükiettevalmistuses olid peaasjalikult trükitehnoloogiale ja paberile valitud õige resolutsioon ja värviruum, siis vektorgraafikas trükise kujundamisel peaks tähelepanu pöörama mõningatele järgnevatele aspektidele:

Joone jämedus

Üldjuhul on poognaofsetrükis optimaalne joonejämedus 0.12 pt, juhul kui see joon trükitakse 1 täisvärviga (100%). Kui kujunduslikel eesmärkidel on tarvis joone värvust segada läbi 2 värvi, siis on mõistlik minimaalseks joonejämeduseks valida 0.25 pt, sellisel juhul minimeerime joone trepiks muutumise võimaluse, sest väga hõreda rastri või liiga peenikese joone puhul ei pruugi kõik rastripunktid edukalt paberile trükkuda. Muidugi sõltub paljuski kasutatavast tehnoloogiast ja paberist. Rullofsettrükis, näiteks ajalehetrükis peame arvestama oluliselt suurema punktig ning seeläbi ka suurema minimaalse joonejämedusega. Peened jooned võivad trükkimisel osaliselt kaduma minna.

Fondi suurus

Kirjarassi ja suuruse valiku kriteeriumide aluseks on loomulikult jällegi trükkimiseks rakendatav tehnoloogia ja paber. Üldine soovitus on mitte kasutada väiksemat tähe suurust kui 4 pt, negatiivkirja puhul 7-8 pt. Samuti ei soovitata negatiivkirja puhul seriifkirju, kursiivkirju või peenikese tähekehaga (light, thin vms) kirju, kuna tähestruktuuri väikesed detailid võivad trükkimise käigus kaduma minna.

Overprint

Overprint ehk ületrükk on meetod peitmaks materjali venimise või möödatrüki vigasid. Alati lisatakse overprint trüki- või reprokojas objektidele, mis on 100% mustad. Sisuliselt tähistab overprint seda, et värv millele see on määratud, trükitakse tema alla jäänud värvile peale. Kui üldjuhul tehakse trükiettevalmistuse käigus allolevale värvilisele kujutisele selle peal oleva objekti kujuline ava (ingl. k knock-out), siis erijuhtudel rakendatakse overprint‘i ehk trükitakse värvilised objektid üksteise peale, sünteesides seeläbi segatud värve.100% mustadele objektidele rakendatakase automaatset overprinti eelkõige sellepärast, et trükise kujunduses kasutatav tekst on tavaliselt must. 100% mustale rakendatakse automaatset overprinti. Suurte mustade pindade puhul aga overprint ei ole soovitatav, kuna tema all olev kujutis (näiteks foto) võib hakata sealt läbi kumama (vt joonis 9), soovimatu tulemuse vältimiseks tuleks kasutada objektil värviretsepti 1, 1, 1, 100 (CMYK), siis automaatne overprint ei rakendu. Foto peal asetsevale mustale objektile rakendatud overprindi tulemusel kumab selle all olev foto läbi. Üsna tihti aga võivad sellised mustad pinnad tunduda lahjad ja hallid, selle probleemi lahendamiseks on trükinduses kasutusel mõiste rikastatud must (rich black), mille koostis võib olla erinev kuid levinud retseptid võivad olla kas 40, 20, 20, 100 (sügav must) või 60, 40, 0, 100 (sünkjas must) (vt joonis 10).

Rikastatud must

Samuti võib juhtuda, et kujundamise käigus on mõnele värvilisele objektile rakendatud overprint, selle vastu kasutavad mõned trükikojad kõrvuti automaatse overprindiga 100% mustale ka overprindi automaatset eemaldamist värvilistelt objektidelt. Kõige radikaalsem viga mis võib juhtuda, on see, kui overprint juhtub sattuma objektile, mis on valge (ehk paberi värv), ilmselgelt selliselt määratud kujutis ei trükku, sest traditsioonilises ofsettrükis valget värvi ei kasutata. Siinjuures soovitus kujundusprogramme kasutada overprint preview eelvaatereziimis, nii on võimalik kohe märgata soovimatuid protsesse. Tööta overprint reziimis, nii on kohe võimalik märgata võimalikke vigu.

Trap

Trap on sisuliselt overprindi meetod, kus aga ei trükita objekte tervenisti teineteise peale, vaid kaetakse servadega. Trapping toimub värviliste objektide puhul automaatselt, kuid võib tekkida olukordi, kus on tarvis trap määrata ise. Peaasjalikult on see vajalik negatiivkirja puhul, kus taustaks on rikastatud must. Et kasutatav tekst möödatrüki või paberi liigsuure venimise tõttu loetamatuks ei muutuks, on soovitav lisada valgele tekstile näiteks 0.2 pt jämedusega outline retseptiga 1, 1, 1, 100, sellisel juhul jääb see joonejämedus justkui puhvriks kokkutrüki kõikumisel.

Trap peidab möödatrükivigasid ning aitab oskuslikul kasutamisel lahendada probleeme negatiivkirja puhul.

Gradient

Tänapäeva väga levinud nn “poeetiliste” kujunduste meelisrakenduseks on gradient, mis võib aga ühel hetkel tekitada mõningaid trükitehnilisi probleeme. Kui meil on tegemist gradiendiga, kus üks värv läheb üle valgeks (paberi värviks), siis peaksime arvestama tõsiasjaga, et paber ei kannata ja ofsettehnoloogia üldjuhul ei võimalda trükkida väikemat rastripunkti kui 3-4%, nii võib juhtuda, et gradiendi sellises piirkonnas lõpeb värviinfo järsku ära ning sujuva ülemineku mulje saab rikutud. Sellise võimaluse tekkimise takistamiseks oleks soovitus jätta ka kõige heledamasse gradiendi osasse 3-4% värvi – inimsilmale tundub selline hõre raster ikkagi valgena, kuid ootamatu tulemuse tekkimise võimaluse viime miinimumi.

Distilleri seadistused

Kui te varasemates peatükkides puutusite kokku PDF’I versioonide ja PDF-X standarditega, siis nüüd peatuksime standardseadistuste “sisse” vaatamisega ning nende muutmisega vastavalt meie vajadustele. Kuna Adobe tarkvara pärineb Ameerika Ühendriikidest, siis trükikõlbuliku PDF-i genereerimiseks eelseadistatud joboption’id kannavad endas mitmeidki parameetreid, mis Euroopasse ei sobi. Kui me võtame lahti Acrobat Distilleri ja avame muutmiseks PDF X-1a:2001, siis me võime PDF-i genereerimise protsessi sekkuda.

PDF-i loomine

PDF-i on võimalik luua kahel viisil: salvestades (Ai) / eksportides (Id) ja printides läbi virtuaalse printeri (Distiller) / distillides eelnevalt tehtud postscript (ps) failist. Sisuline vahe PDF-i salvestamise/eksportimise ja distillimise vahel on viimase vanemal tehnoloogial põhinev meetod, kus ei ole võimalik lisada PDF-ile interaktiivset sisu, ei toeta värvihaldusega töövoogu ning läbipaistvus on tasandatud (transparency flattening). Ei saa öelda, et üks meetod on teisest parem või turvalisem, aga kuivõrd on meil tegemist trükikõlbuliku PDF-i loomisega, siis interaktiivne sisu ei oma meie jaoks tähtsust, läbipaistvuse tasandamine kas rakenduse siseselt, PDF-i genereerimise käigus või trükikoja RIP-is ei oma samuti meie jaoks sisulist tähtsust, ning värvihaldusega töövoog ei ole Euroopas levinud (töövoog, mis toetab värvihaldust võimaldab kaasata Lab või RGB värviruumi). Vaatame siinkohal lähemalt eksportimist InDesign programmist. Enne PDF-i genereerimist peaksime olema veendunud, et meie kujundusfail vastaks nõuetele. Tähtis on üle vaadata formaat, lõikevaru olemasolu, piltide resolutsiooni ning vastavus CMYK värviruumile, värvide arv (CMYK+ võimalikud lisavärvid) ja kõik lingitud failid. Samuti tuleb olla veendunud fontide (litsentside) olemasolus. Trükieelne kontroll Indesignis on tehtud hõlpsaks sinna sisseehituatud funktsiooni Preflight abil (vt joonis 30) kus on võimalik määrata kontrollprofiil, mis annab soovitud teavet kontrollitava faili kohta.

Adobe Indesignis

Olles veendunud faili trükitehnilises korrasolekus, saame asuda genereerima PDF-i. Dokumendi salvestamiseks PDFiks vali File>Adobe PDF Preset>[PDF/X-1a:2001] või Acrobat Distilleris enda poolt muudetud seadistus. (vt joonis 31, 32, 33) Sisuliselt näeme siin sarnast menüüdialoogi kui Distilleris – juhul kui me oleme standardseadistuse enese jaoks ära muutnud (vt. Distilleri seadistused), ei ole meil selle menüüaknas midagi vaja muuta Liikudes allapoole Marks and Bleeds, näeme lõikevaru suuruse määramise ning mitmesuguste trükitehniliste märkide lisamise võimalusi. Esmajärjekoras on meil vaja määrata vajalik lõikevaru ja lõikemärgid (vt lõikemärkide alapeatükki), muude märkide lisamine (registrimärgid, värviriba, lõikevarumärgid) ei ole tõenäoliselt otstarbekas, kuid see sõltub iga trükikoja nõudmistestColors menüüaknas saame määrata väriprofiili millesse konverteeritakse kasutusel olevad värvid, juhul kui me ei ole algselt selles värviruumis töötanud (näiteks RGBst CMYK’i) Advanced aknas peaksime ennekõike määrama läbipaistvuse tasandamise resolutsiooni, mis trükifaili puhul on High resolution. Juhul kui tekivad konfliktid, siis need antakse meile kollase kolmurga sees oleva hüüumärgina. Juhul kui kõik on korras, vajutage Export ja PDF fail genereeritakse teie poolt valitud kataloogi. Järgnevas peatükis vaatame kuidas ja mis vahenditega me saame loodud PDF-i kontrollida ja vajadusel parandada.

PDF-ide kontroll

Enne poognamontaaži ja plaadifailide tegemist tuleb veenduda, et PDF-id, mida trükkimiseks kasutatakse, vastaksid trükikoja nõudmistele ehk PDF ofsettrükistandarditele. Peamised nõudmised ofset-trüki pdfidele: Resolutsioon. Resolutsioon peaks olema soovitatavalt 200-300 dpi. Selline resolutsioon tagab trükis hea pildi teravuse ja kvaliteedi. Värviruum peab reeglina olema CMYKis ja ICC profiile ei tohi olla kaasa pandud. Suuremates trükikodades, kus värvihaldust ise korraldatakse, sobivad ka teistes värvuumides tehtud PDF-id. Siis peavad PDF-id vastama PDF/X-3 või PDF/X-4 standardile. Sel juhul võidakse ka ICC profiilid kaasa panna. Fondid. Kõik fondid peavad olema täielikult kaasa pandud (embedded) Ületrükk (overprint). Tavaliselt peab olema mustadele tekstidele ja objektidele seatud overprint. Erijuhtudel ka mustadel tekstidel ning objektidel võetakse overprint maha. Näiteks hõbedale, kullale või neoonvärvidele ei tohi mustale overprinti peale panna, sest need värvid on teistsuguse koostisega ning overprindi puhul need hoopis segunevad. Valgetel ja mittemustadel tekstidel ning objektidel ei tohi overprinti peal olla. Eksportimisel saadud PDF-id peavad olema tehtud õigete seadetega. Kindlasti tuleb eksportimiseks kasutada PDF/X-1a standardit. Teiste valikutega tehtud pdfidel võivad tekkida ripis värvilahutuses probleemid läbipaistvuse või fontidega. Üldse ei tohi eksportida PDF-e enne Adobe CS tooteid olevate versioonidega, samuti kõikide teiste kujundusprogrammidega, kus eksportimise standardite valikus puudub

PDF/X1-a Lehekülgede suurused PDF-is peavad soovitatavalt olema samad. Lõikevaru (bleed). Kujundused, mis ulatuvad lõikejoonteni, peavad ulatuma 3-5 mm üle lõike serva. See on vajalik järeltöötluses lõikamise kõikumise tõttu tekkivate valgete servade vältimiseks. Lubatud maksimaalne värvikogus. Erinevatel paberitel ja erinevates trükimasinates on soovituslik lubatud suurim värvikogus erinev. Ajalehetrükis võib kasutada lubatud suurimat värvikogust kuni 260%, ajakirjatrükis (heatset) kaetud paberitele kuni 300%, poognaoffsetis kaetud paberitele kuni 340% ning katmata paberitele kuni 280%Tegelikult on iga trükikoja nõudmised erinevad, seetõttu võivad kontrollimist vajavad parameetrid olla erinevad. PDF-ide kontollimine koosneb kahest osast: 1) visuaalne ja 2) kontrollimine spetsiaalse programmiga.

Visuaalne kontroll

Visuaalselt kontrollitakse lehekülgede arvu, mõõtu, lõikevaru (bleedi) ja ületrüki (overprint) õigsust. Lehekülgede arv peab vastama tellimusele. Mõõtu saab vaadata Acrobatiga, kui seadetes on mõõdu näitamine määratud. Samuti saab vaadata erinevate kaustade (trim box, bleed box) suurusi, kui need PDF-i tegemisel määratud. Overprindi kontrollimine visuaalselt nõuab suurt tähelepanelikkust ja teadmisi. Palju on abiks spetsiaalsed programmid, mille abil on võimalik overprinti muuta vastavalt vajadusele. Põhiliseks probleemiks overprindi puhul on heledatele või valgetele objektidele seatud overprint. Kuna overprint tähendab kahe täisvarvi üksteise peale trükkimist, siis heledatele objektidele seatud overprint muudab värvi soovimatult. Näiteks kui sinisele värvile tahetakse trükkida kollast, siis kollasele värvile seatud overprindi puhul on tulemuseks hoopis roheline värv, sest kaks täisvärvi trükitakse teineteise peale. Valgele värvile seatud overprindi puhul läheb valge värviga objekt üldse kaduma, kuna ofsettrükis valget värvi pole ja kujutis muutub trükisel nähtamatuks. Veel keerulisem lugu on siis, kui kasutatakse eritoone (spotvärve) ja läbipaistvust ning valesid overprindi seadeid. Sellisel juhul muutub läbivaistvaks määratud koht kujunduses valgeks, sest eritoon on kattev värv. Suurt osa overprindi probleeme saab lahendada spetsiaalsete programmide abil, mis on mõeldud PDF-ide kontrollimiseks ning muutmiseks.

Kontrollimine spetsiaalse programmiga

Siin on mitu võimalust. Alates Acrobat Pro 8.0 versioonist on programmi sisse ehitatud preflight ehk kontrollisüsteem. Seal on palju erinevaid profiile (kirjeldusi), mille suhtes PDF-e kontrollida. Näiteks, kas PDF vastab PDF/X, PDF/A või PDF/E standardile. Samuti on seal profiilide valikus põhiliselt kasutatavad ofsettrüki pdfi standardid. Näiteks ajalehetrükk (coldset), ajakirjatrükk (heatset), poognatrükk. Vastavalt valitud profiiliga PDF i kontrollides saame tulemuseks raporti, kus on kirjas kõik vead ning hoiatused, kui PDF ei vasta antud profiilile. Preflight’iga on võimalik teha ka väiksemaid muudatusi, et PDF vastaks vastava profiili järgi seatud nõudmistele. Teine võimalus on kasutada kotrollimiseks spetsiaalset programmi või failihaldustarkvara. Siin on rohkem ning paremaid võimalusi failide kontrollimiseks ning parandamiseks. Kõige paremateks ning enimkasutatavateks programmideks, mille abil PDFe kotrollitakse ja muudetakse on Enfocus tooted. Nende kohta saab lugeda lisaks

 

http://www.enfocus.com

 

Uusim kasutusel olev versioon on Enfocus Pitstop10. Enfocusel on

PDF-idega töötamiseks järgmised programmid:

Enfocus Pitstop 10

See on Acrobat Proga küljenduv programm ükshaaval PDF-ide kontrollimiseks ja muutmiseks. Installeerides Pitstopi liitub see Acrobat Proga ning töötab kui Acrobati lisa. Acrobati tööriista ribale lisanduvad Enfocuse tööriistad. Pitstopi tööriistad võimaldvad selekteerida, liigutada objekte, töödelda tekste, muuta raster- ja vektorgraafikat ning värve PDF-is. On võimalik avada üksikuid pilte otse Acrobatist – Photoshoppi ning töödelda ja salvestada muudatused otse PDF-is. Sama saab teha vektorgraafikaga, avades objekte Illustratoris. Lisaks tööriistadele on pitstopis nn “actionid” – käsklused teatud muudatuste tegemiseks kogu PDF-is ja “preflight profiles” – profiilid kontrollimiseks. Valides sobiva profiili, on võimalik teha failide kontroll. Pitstopis on võimalik teha ka ise selliseid profiile, mis on vajalikud just antud trükikoja vajadusteks. Profiilidele on võimalik lisada vastavaid actioneid – käsklusi, et vajalikud muudatused toimuks juba preflightimise käigus. Näiteks overprindi muudatused või spot-värvide muutmine automaatselt CMYK värviruumi. Kuigi Pitstop võimaldab teha väga palju muudatusi. Kuid kliendi failides muudatuste tegemisega tuleb olla äärmiselt ettevaatlik, sest on suur oht PDF ära rikkuda või muuta objekte, mida ei ole soovitud. Mitte alati ei saa lasta Pitstopil overprindi seadeid määrata. Peale preflighti teeb Pitstop alati raporti preflighti tulemuse kohta, kus on kirjeldatud PDF-is esinevad vead, hoiatused ning muudatused, mis preflighti käigus tehti. Pitstopi on võimalik seadistada nii, et raport pannakse alati PDF-iga kaasa ehk pdfi avades Acrobat Proga on võimalik avada raport. Sellist PDF-i nimetatakse sertifitseeritud (Certified PDF) PDF-iks. Sertifitseeritud pdfi korral on Acrobati menüü ribal ikoon raporti kohta. Kui see on roheline linnuke, siis on tegemist kontrollitud ja profiilile vastava PDF-ga, kui aga punane ristike, siis on PDF-is vead ning raportit avades saab vigade kohta informatsiooni.

Enfocus Pistop Server 10

See on eraldiseisev programm suure hulga PDF-ide kontrollimiseks. Mõeldud on selleks, et ei peaks ükshaaval preflightimiseks PDF-e avama, vaid kontroll toimub serveris programmiga. Antud programm põhineb “hotfolderite” süsteemil. Pitstop serveri seadetes määratakse ära hotfolderid ja seadistused antud hotfolderisse saadetud PDF-ide kohta. Hotfolder on selline kaust, kuhu kopeerides PDF-id alustab pitstop server automaatselt preflighti seadetega, mis on selle hotfolderi jaoks seadistatud. Preflightimise tulemuse jaoks on Pitstop serveril omakorda kolm väljund kausta. 1. kaust on raportite jaoks, kui PDF-is on probleemid, 2. kaust on nende originaalpdfide jaoks, kus olid probleemid. 3. kaust on kahe alamkaustaga, kuhu peale preflightimist failid saadetakse. Ühes alamkaustas on korras preflightitud PDF-id. Nende kohta on raportid ainult PDF-is. Eraldiseisvana neid ei genereerita. Teises alamkaustas on vigadega PDF-id. Nende kohta on raportid nii PDF-is kui eraldi kaustas, et vajadusel raportid kliendile saata. Server on võimalik seadistada isegi selliselt, et automaatselt saadetaks probleemsete failide raportid vastavale kliendile. Enfocus

Instant PDF 09

Programm võimaldab sertifitseeritud PDF-e teha Adobe CS teistes toodetes nagu Photoshop, Illustrator, InDesign. The Enfocus PDF Workflow Suite Enfocuse toodete kogum. See koosneb Pitstopi töökohast, Pitstop serverist, Instant Pdfist ja Certfied net litsentsist.

Enfocus PDF Workflow

Suite kasutades saab trükikoda kliendilt PDF-i, mille kontrolli peale ei pea trükikoda enam aega kulutama.

CertifiedPDF.net

Veebipõhine Pitstop ja preflight, kus kogu kontroll toimub üle veebi.

StatusCheck

Acrobat Pro ja Acrobat Readeri tasuta plugin (lisa) PDF-i kaasapandud raportite avamiseks.

Instant Barcode 1

Ribakoodide genereerimiseks ja muutmiseks Adobe Illustratoris

Failide kontrollimine failihaldustarkvaraga

Suuremad trükikodade trükiettevalmistuse jaoks tarkvara tootvad firmad nagu Agfa, Heidelberg, Kodak, Efi jt on loonud spetsiaalse failihaldustarkvara, kuhu failide preflight on sisse ehitatud. Enamasti baseerub see Enfocuse toodete kohandatud versioonidel. Seadistused on analoogilised Enfocus Pistopi seadetega. Võimalik on kasutada isegi Enfocus Preflighti standardprofiile. Kuid mõistlikum on ise teha oma trükikoja nõudmistele ning ressurssidele vastav preflighti profiil. Failihaldustarkvaral on lisaks moodul kliendi ja trükikoja vahel originaalide saatmiseks ning kliendipoolseks kinnitamiseks. Failide saatmine toimub üle interneti. Saadetud failid läbivad automaatse preflighti ning klient saab meili teel kohese tagasiside PDF-ide kohta. Probleemsete PDF-ide puhul saab klient ka preflighti raporti. Kliendil on võimalik online‘is anda PDF-idele kinnitus või vahetada probleemsed failid välja ning siis kinnitada. See tagab edasise arusaamatuste vältimise, kui trükikoda on mingil põhjusel probleemseid faile kasutanud.

Preflighti profiili loomine

Mõistlik oleks kasutada oma trükikojale kõige sobivamat Pistopiga kaasa olevat profiili, seda lisafunktsioonidega täiendada ning selle alusel oma profiil salvestada. Näiteks mõningad parameetrid, mida tuleks kindlasti arvestada.Resolutsioon Kuigi soovituslik resolutsioon on üle 200 dpi, võiks profiili seadistada, et veateade tuleb väiksema kui 150 dpi resolutsiooni puhul. Tänapäeval kasutavad kujundajad palju digikaameratega tehtud pilte, mille resolutsioonid jäävad alla 200 dpi. Fondid Kindlasti peab seadistama profiili nii, et kui fondid on puudu või pole täielikud, siis antakse veateade.

Maksimaalne lubatud värvikogus

See võiks olla seadistatud oma trükikoja vajadustele hoiatusena. Näiteks ajakirja trükimasina puhul võiks hoiatus seadistatud üle 300% ja poognaofsettrükimasina puhul üle 330% Profiilile võib lisada käskluseid (action list). Näiteks overprindi muutmise kohta või vajadusel spotvärvide CMYKi konverteerimiseks. Uuematel versioonidel on kaasas device link profiles, mis tähendab, et vajadusel saab üle lubatud värvikogusega PDF-des muuta need vajadusetele vastavaks. Ettevaatlik peab olema sel juhul vektograafiliste objektide suhtes. Näiteks 400% vektorgraafilised objektid võivad muutuda hoopis 100 mustaks või ei muutu üldse. Teistel juhtudel töötab see käsklus hästi. Profiile võib teha erinevaid erinevate vajaduste jaoks ning neid preflightimisel ka vastavalt kasutada.